Salmi majade ajalugu



Salmi majadel on pikk lugu. Kuressaare arhiivi andmetel oli suur maja juba 1878. aastal Kuressaare linnaplaanil olemas, seega on tegemist vähemalt 134. aasta vanuse majaga! Väike kivimaja on siinjuures juba ligi 230. aastane! Kuna Eesti ajalugu on olnud kirju, siis vahetunud on omanikud – praegused omanikud on rätsep Aleksander Salmi järeltulijad. A. Salm ostis maja 1913. aastal ning oli omanikuks kuni võõrvõimuni. Seega 2013. aastal sai meie (vana)(vana)(vana)isa majaostust 100. aastat!

A. Salmi aeg oli maja esimene õitsev periood, sest majas tegutsesid erinevad pisikesed ärid. Taasiseseisvunud Eesti ajal on maja renoveeritud ja taaskord on võimalik väikeäridel rentida pindu. Majas on tegutsenud erinevad kauplused, kohvikud, kinnisvaraärid, pubid ja meistrikojad. Teisel korrusel saab üürida ka elupinda. Aleksander Salmi eluloost ja sellest, kuidas tema elutee viis Kauba tänava maja leidmiseni, saab lugeda allpool. 





Kärla talupojaperest Arensburgi Kauba tänava tunnustatud rätsepaks

Aleksander Salm, Salmi peremajade esimene omanik, kasvas üles tublis Saaremaa taluperes, kus hinnati nii isiku silmaringi, sest lapsi innustati õhtuti pärast talutöödraamatuid lugema, kui ka seda, et osataks oma kätega kõike vajalikku meisterdada. Sellisest kodusest kasvatusest kujuneski töökast noorest 13-aastasest Arensburgi saadetud rätsepa õpilasest aegamööda Salmi majade omanik, kellel oli isiklik rätsepatöökoda ja kes rentis ajaloolisel Kauba tänaval noore Eesti kujuneva vabariigi ajal ka ruume pisiäridele. Siin teemegi väikese tagasivaate Aleksandri elule, mille keskmeks oli rätsepatöö ja Salmi majad.

Salmi vanemate rännakud Venemaal 19. sajandi teises pooles
Aleksandri isa Villem Salm läks Saaremaalt talupojaperes kasvanuna Peterburgi õnne otsima ning hakkas tööle sadamas laadijana. Seal kohtas ta ka oma tulevast abikaasat Anna Koppelit, kes oli samuti sinna läinud õnne otsima. Peagi hakati juba koos raha koguma selleks, et naaseda kodumaale ja alustada oma elu Eestimaal. Saaremaale jõuti juba tagasi koos kaheaastase pojaga, kelleks oligi 1872. aastal sündinud Aleksander.

Salmi lapsepõlvekodu Saaremaal Kärla vallas
Venemaal kogutud säästude eest ostsid Villem ja Anna Kärla vallas kaks kümnendikku maad ja hakkasid ehitama maja Jõe külas. Maja oli palkidest ning kaetud pillirooga, hiljem õlgedega, et oleks soojem. Kivipõrandale olid laotatud õled, nende peal magasid lapsed. Väga tugeva pakase ajal toodi siia tallist loomad, nende jaoks eraldati oma nurgake.

Maja koosneski kahest toast, mis asetsesid üksteise taga. Esimene tuba oli vanemate magamistuba ja köök. Sinna ehitas isa Villem tõelise vene ahju, kellelgi külas ei olnud sellist ahju. Isa Villem ja ema Anna olid selle üle väga õnnelikud – ahi küttis tervet maja, külma ilmaga võis selle peal magada ja millist leiba ta veel küpsetas! Pere sõi maja tagumises toas.

Toit, mida pere sõi, oli lihtne. Esmaspäeval ja teisipäeval keetis ema juurviljasuppi, kolmapäeval söödi hernesuppi ja jahukörti, neljapäeval ja reedel anti putru ja kartulipüreed. See kõik oli lõunaks, aga hommikuks ja õhtuks oli alati leib ja hapupiim. Ainult pühapäeviti ja pühade ajal keetis ema lihasuppi ja küpsetas sepiku.

Salmi kodune kasvatus – tagasihoidlik elu, õhtused raamatulugemised ja isemeisterdamine
Kokku oli peres kümme last, vahe kõige noorema ja kõige vanema vahel oli üle kahekümne aasta. Aleksander oli kõige vanemaks. Perekond elas tagasihoidlikult – teistsugust elu ei teatudki. Ei kuuldud kunagi, et isa Villem või ema Anna oleksid kirunud oma saatust. Nad elasid nagu oskasid, ajasid läbi sellega, mis nende käsutuses oli.

Samas aga innustati lapsi lugema – sageli õhtuti keegi luges valjusti raamatut. Ema istus ja kuulas alati lõpuni, isa kuulas algul, kas raamatus on vajalikke nõuandeid maaharimise või koduste toimetuste kohta, kui seda ei olnud, lõi käega ja lahkus.

Aleksander tuli perekonnast, kus suurema osa perele vajalikest asjadest valmistasid vanemad ise. Kõik üleriided valmistati kodusest lõngast. Ka ihupesu oli oma tehtud. Kõigi jaoks õmbles ema riided. Jalanõud olid isa tehtud. Ta valmistas kõik vankrite jaoks vajalikud detailid, ainult rattad ostis mujalt. Osteti ainult seda, mida ei olnud võimalik kodus teha. Toidunappuse leevendamiseks asus isa tööle Arensburgi Wildenbergi nahavabrikusse.

Salmi kujunemine rätsepaks 20. saj alguses – Arensburgi rätsepa õpilane
Juba kolmeteistkümne aastasena saadeti Aleksandergi pere poolt Arensburgi rätsepa õpilaseks. Seejärel sõjaväes oli ta Arensburgi konvoi komandos, kus õmbles ülemustele tasuta iideid. Sõjaväe teenistuse lõppedes avas Aleksander linnas väikese rätsepatöökoja. Töökoda asus viletsas ühe aknaga hurtsikus, isegi voodi ei mahtunud sinna ära.

Seal tuli magada oma noorema vennaga, kes oli talle õpipoisiks, rätsepa laual.  Külje alla oli panna vaid riide ja vildi tükke. Hinnates ka haridust, saatis ta oma noorema venna Nikolai ka linna kooli õppima. Aleksandri venna mälestuste järgi tuli vanema venna juhiste järgi valmis rõivast kohelda õrnalt. Tellijatele viidi riided koju ning kehtisid olulised reeglid: pintsak tuli keerata tumedasse riidesse ja hoida hellalt käe peal.

Salmi rätsepatöökoda jõuab tasapisi Kauba tänavale 1909. aastal
Aleksandri äri edenes ja varsti võttis ta omale töökojaks suurema ruumi, veel kaks õpilast lisaks oma vennale ja ühe meistri. Meistri üle tundis ta eriti suurt uhkust, sest viimane oskas isegi frakke õmmelda! Vähehaaval hakkasid töökojas käima vägagi soliidsed kliendid. Tellijate hulgas oli Eduard Kingissepp, kes juhatas Wildenbergi nahavabrikus kogu aurumajandust. Seejärel laiendas Aleksander veelgi oma äri - ta üüris kesklinnas kolm tuba. Esimeses toas oli prooviruum, teises magamistuba venna ja tema rätsepast naise Liina jaoks, kolmandas toas oli rätsepatöökoda.

Alates 1909. aastast juba tegutseski Salmi majades rätsep Salm. Seejärel lisandus oma rätsepatöökojale ka valmisriiete pood – kaup toodi Riiast ja Tallinnast. 1911. aastast on ajalooliste andmete järgi tegutsenudki majas Aleksander Salmi kauplus. Ärid edenesid ja tööga nähti vaeva ning 1913. aastal saigi maja omanikuks juba Aleksander Salm.

Nüüd elasid Salmi majad läbi oma esimese õitsenguperioodi uue peremehe käe all. Majas tegutsesid erinevad kauplused ja rõivaärid. Seda kuni 1940. aastani, mil võõrvõimu poolt Aleksander Salmi vara ära võeti ning alles enam kui pool sajandit hiljem perekonnale tagastati.

Salmi majad 21. sajandil
Tänasel päeval jätkatakse Salmi järeltulijate poolt maja traditsioone – ülemisel korrusel on eluruumid ja alumisel pisiärid. 


Arhiivi andmed Salmi majade omanike ja pisiäride kohta

Omanikud läbi aegade
1891     Konstantin Rahr (Saarlane 1891, nr 2). Constantin? Rahr (Sünd 21.10.1852 Kuressaares, 
koduõpetaja Eestimaa kubermangus, hiljem kaupmees Kuressaares
1897      Konstantin Rahr
1900      Konstantin Rahr (aw 1900 nr 10)
1907      Löwenbergi (endine Rahr'i) maja (Saarlane 1907, nr 11)
1909      Löwenberg
1911      Th. Le??zen??berg
1913      Aleksander Salm
1937      Aleksander Salm
1940      Natsionaliseeriti A. Salmi päranditomp (55, l 603)
Alates 1993. a   Aleksander Salmi järeltulijad

Salmi aeg ja Eesti aeg 

Salmi ajal (1909-1940) kasutati maja erinevate väikeste äride ruumidena.
  • 1909  Rätsep K. Salm (50, l 27)
  • 1911  Aleksander Salmi kauplus (60)
  • 1922  Koloniaalkaubad (MM 1922 nr 91)
  • 1926-27 Segakauplus (16 l, 827)
  • 1933. a. aprillis kolis siia Tln Eesti Valmisriiete Äri, omanikud Jaan Weissmann, Peeter Põder ja Julius Lomp (MM 1933 nr 38). Sama äri oli siin edasi 1936 (MM 1936, nr 15). 1936. a. Jaan Weissmanni Valmisriiete Äri alaline osakond Kuressaares (MM 1936 nr 82). 1938. mais avati uus valmisriiete äri Modell (MM 1938 nr 77).
  • 1935 jalanõud, mütsid ja kübarad (MM 1935 nr 84)
  • 1937 Eduard Terase jalanõude kauplus (end A. Salm) (MM 1937 nr 44)
  • 1938. a. 21. juulil asutasid A Väärt (elukoht Muhu 2), Arnold Ottin (Raekoja 2) ja Eduard Teras Kaubamaja “Jalanõudeladu O. Väärt, A. Ottin ja E. Teras” (dokument SM 9471:3). Tegutses veel 1940 (dokument SM 9986:13).

Nõukogude aeg

Nõukogude ajal toodi majja teeninduskombinaat “Saare Silmkude”, muudeti ruume. Positiivse aspektina võib siiski tuua, et 1983-1984 toimus hoone restaureerimine, mis hoidis ära tema täieliku hävingu.

Taasiseseisvunud Eesti aeg
Salmi majad on tagasi omaniku järeltulijate kätes. Maja jätkab hingamist, mis 1940. aastal jäi pooleli. Majas on armsad korterid ja väikeärid.